Olime sel aastal teist korda Uue Maailma Tänavafestivalil, mis on suur ja tore sündmus kogu perele keset Tallinna linna.
Ilm oli ilus, päike paistis, inimesi ümber ringi palju, kõigil tuju rõõmus ja hea. Eemalt märkan tuttavat perekonda, kes eelmisel aastal samal festivalil kiige ostsid. Natuke meenutamist ja … see oli beebikiik öökull Uhhuu.
Pereema tuleb lähemale ja märkan, et siin on küll natuke miskit nihu, pole just eriti heas tujus. Ja põmaki! … löök allapoole vööd. Klient vaatab otsa ja lausub, et see kiik on halvim ost, mida nad elus teinud on. Vähemalt nende pere jaoks.
Kuhu ma silmad panen? Tahaks asfaldist end läbi puurida, maa alla vajuda, et end natuke koguda, lihtsalt ei suuda seda uskuda, mida just äsja olin kuulnud.
Mida?! Mis mõttes?! Kuidas nii?! Tõesti?! Elu halvim ost?! Mis kiigega juhtus?! Kukkus alla, läks katki?! Appi! Küsimusi, mis üles kerkis oli korraga nii palju, et ei teagi, mida küsida või vastata. Ou gaad, miks küll! Lõpuks noppisin küsimuste virr-varrist välja küsimuse (vist, täpselt ei mäletagi, olin ju šokis) „Miks siis?“
Peale minu küsimust ja kindlasti ka aru saades, et olen täielikus šokis, hakkas see armas naine naerma ja ütles: „Me ei saa last enam kiigest välja, kogu aeg tahab kiikuda.“ Nad mehega ei saavat muud teha, kui ainult last kiigutada. Olid juba kiige esipulga külge ka nööri sidunud, et lapsele diivanil mugavalt istudes kiiga-kaaga teha. Vat siis see kord selline tavapärasest erinev tagasiside.
Lisa kommentaar